KarpaLact Strong jõhvikaekstrakti-piimhappebakterite kapslid. Miks ja millal valida?

24.04.2020

Kuseteede põletik on hingamisteede infektsioonide järel sageduselt teine infektsioon. Iga teine naine põeb elu jooksul kuseteede põletikku, neist vähemalt kolmandikul kordub haigus sama aasta jooksul. Kuseteede põletik esineb rohkem naistel kui meestel, mistõttu räägitakse sageli, et tegemist on naiste haigusega. Viimase soodusteguriks on naiste anatoomia ja füsioloogia: lühemad kuseteed,
hormonaalsed muutused (rasedus, üleminekuiga) jmt.

KarpaLact sisaldab kliiniliselt uuritud Cran-Max® jõhvikaekstrakti

  • Kliiniliselt uuritud Cran-Max® jõhvikaekstrakt sisaldab kogu jõhvikamarja ning selle standardiseeritud töötlemisel ei ole kasutatud lisaaineid.
  • Cran-Max® jõhvikaekstrakt on valmistatud kasutades erilist Bio-Shield® tehnoloogiat, mis kaitseb jõhvikaekstrakti mao happelises keskkonnas hävimise eest ning tagab, et kõik vajalikud jõhvikas sisalduvad ained säiliksid ja jõuaksid turvaliselt peensoolde, kus toimub imendumine vereringesse (22–27).
  • Kliiniliselt on tõestatud, et Cran-Max® jõhvikaekstrakt ennetab E. Coli bakterite kinnitumist kuseteedes (34, 35) ning vähendab uroinfektsioonide esinemist (28–30, 33). Preparaat vähendab olemasoleva urotrakti põletiku kestust, ilma et leiduks häirivaid koostoimeid antibiootikumidega (31, 32).
  • KarpaLact on kõige tugevama kontsentratsiooniga jõhvikatoode Eesti apteekides, sisaldades päevase annusena 1000 mg standardiseeritult töödeldud ja kliiniliselt uuritud Cran-Max® jõhvikaekstrakti.
  • Teaduslikult on kindlaks tehtud, et jõhvikaekstrakti terapeutiline efekt algab 500 mg, mistõttu tuleks eelistada just neid tooteid, kus jõhvikaekstrakti päevane kogus on vähemalt 500 mg.
  • KarpaLacti annustamine on põhjusega 1 kapsel hommikul ja 1 kapsel õhtul. Teaduslikult on tõendatud, et jõhvika kontsentratsioon uriinis hakkab langema 12 tundi pärast manustamist, mistõttu on väga oluline, et jõhvikapreparaate tarvitatakse 2 korda päevas. Sellise kasutamise skeemiga tagame tarvitamise kestel jõhvika kasulike ainete stabiilse kontsentratsiooni uriinis, mis mõjutab omakorda head tervisetulemust.

KarpaLact sisaldab probiootikume

  • Cran-Max® jõhvikaekstraktile on lisatud kolm probiootikumi kontsentratsioonis (10*108 cfu): (Lactobacillus gasseri KS-13, Bifidobacterium bifidum G9-1, Bifodobacterium longum MM-2.)
  • Probiootikumide puhul on kasutatud sarnast Bio-Shield® tehnoloogiat, mis kaitseb piimhappebaktereid toote säilitamisel jõhvika ning allaneelamisel mao happelise keskkonna eest.
  • Sarnaselt Cran-Max® jõhvikaekstraktile on KarpaLactis sisalduvate probiootikumidega viidud läbi mitmeid kliinilisi uuringuid tõendamaks viimaste olulisust.
    • Probiootikumid tugevdavad immuunsüsteemi, suurendades bakteritega võitlevate kehaomaste tapjarakkude kontsentratsiooni (L. Gasseri) (4) ning vähendades tavalise külmetuse kestust ja ägedust (L. Gasseri, B. Bifidum ja B. Longum) (20, 21).
    • Kasulikud piimhappebakterid parandavad soolestiku funktsiooni nii lastel kui ka täiskasvanutel (L. Gasseri) (1, 2), vähendades nii kõhulahtisust kui ka kõhukinnisust (L. Gasseri, B. Bifidum ja B. Longum) (8–10), ning tasakaalustades organismi mikrofloorat pärast antibiootikumikuuri (L. Gasseri, B. Bifidum) (3, 11).
    • KarpaLacti kolm probiootikumi kontsentratsioonis (10*108 cfu) valvavad limaskestade heaolu üle, mistõttu tervele ja tugevale limaskestale ei saa halvad bakterid nii kergesti kinnituda.

Millal valida KarpaLact Strong jõhvikaekstrakti-piimhappebakterite kapslid?

  • Põievaevuste ennetamiseks, samuti põievaevuste ajal üksikpreparaadina või kombinatsioonis põletikuvastaste preparaatidega.
  • Günekoloogilise ebamugavustunde peletamiseks ja ära hoidmiseks, nt tupe mikrofloora düsbalans, pärmseen jmt.
  • Antibiootikumiravi ajal probiootikumina manustades 2 tundi pärast antibiootikumi tarvitamist.
  • Rahvameditsiinis on lisaks põievaevustele kasutatud jõhvikat mitte väga kõrge palaviku vähendamiseks.
  • KarpaLact sobib manustamiseks kõigile täiskasvanutele.
  • Lastele alates 1. eluaastast tuleb kapsel avada ning segada sisu meelepärase söögi-joogiga, nt mahl, jogurt, hommikupuder.
  • KarpaLact on turvaline preparaat raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
  • KarpaLact kapsli sisu sobib ka veganitele ja taimetoitlastele. Kapsli kest sisaldab želatiini, mistõttu tuleb viimane eemaldada.

Kas teadsid, et:

  • parima tulemuse saavutamiseks tuleb jõhvikareparaate kasutada 12-tunnise intervalliga ehk 2 korda päevas?
  • jõhvikaekstrakti terapeutiline toime algab 500 mg, mistõttu tuleks eelistada just neid tooteid, kus jõhvikaekstrakti päevane kogus on vähemalt 500 mg?
  • erinevate jõhvikaekstraktidega on läbi viidud suurel hulgal mitmesuguseid uuringuid, mis kinnitavad veelkord meie esivanemate ja rahvameditsiini tarkust?
  • tänapäeval on hakatud võrdsustama teada-tuntud jõhvikat moodsa D-manoosiga, mis on oma olemuselt suhkur? Jõhvikas on võrreldes D-mannosiga olnud väga pikka aega oluliseks tervisetoetajaks meie esivanemate seas ning läbi sugupõlvede ennast ikka ja jälle õigustanud. Moodsa toimeainena räägitakse D-mannosist palju, kuid innovatiivsele komponendile ei ole lubatud omistada tervisealaseid väiteid ning oma uudsuse tõttu ei ole seda samaväärselt jõhvikaga uuritud. Hetkel on turul saadaval mõned tooted, mis sisaldavad D-mannoosi. Siinkohal tuleks olulist tähelepanu pöörata asjaolule, et D-mannoosi terapeutiline toime algab alates 2 000 mg päevas, mistõttu kasuliku toime saamiseks tuleks eelistada tooteid, kus päevane annus sisaldab vähemalt 2 000 mg toimeainet.

Kirjandus:
1. Olivares M, Díaz-Ropero MA, et al. 2006. Int J Food Microbiol. 107(2):10411. 2. Lara-Villoslada F, Sierra S, et al. 2007. Nutr Hosp. 22(4):496-502. 3. Kubota A, He F, et al. 2009. Microbiol Immunol. 53(4):198-205. 4. Olivares M, Díaz-Ropero MA, et al. 2006. Int Microbiol. 9(1):47-52. 5. Morita H, He F, et al. 2006. Microbiol Immunol. 50(9):701-6. 6. Kawase M, He F, et al. 2009. Int J Food Microbiol. 128(3):429-34. 7. Saavedra JM, Bauman NA, et al. 1994. Lancet. 344(8929):1046-9. 8. In-House Clinical Study Conducted on 180 Patients from 8 Different Medical Facilities (Kobe University and associated hospitals). 9. Honma N, Ohtani K, et al. 1987. Part II. Clinical Effects. New Medicines and Clinics. 36(1):75-80. 10. Willard T. 1989. Chiron Consultants Inc., Calgary, Canada. 11. Madden JA, Plummer SF, et al. 2005. Int Immunopharmacol. 5(6):1091-7. 12. Schriffin EJ, Rochat F, et al. 1995. J Dairy Sci. 78(3):491-7. 13. Schriffin EJ, Brassart D, et al. 1997. Am J Clin Nutr. 66(2):515S-520S. 14. Trois L, Cardoso EM, et al. 2008. J Trop Pediatr. 54(1):19-24. 15. Diop L, Guillou S, et al. 2008. Nutr Res. 28(1):1-5. 16. Pitkala KH, Strandberg TE, et al. 2007. J Nutr Health Aging. 11(4):305-11. 17. Fanigliulo L, Comparato G, et al. 2006. Acta Biomed. 77(2)85-9. 18. Colecchia A, Vestito A, et al. 2006. Minerva Gastroenterol Dietol. 52(4):349-58. 19. Margreiter M, Ludl K, et al. 2006. Int J Clin Pharmacol Ther. 44(5):207-15. 20. de Vrese M, Winkler P, et al. 2005. Clin Nutr. 24(4):481-91. 21. de Vrese M, Winkler P, et al. 2006. Vaccine. 24(44-46):6670-4. 22. Tsuda T, Horio F, et al. 2000. Biofactors. 13(1-4):133-9. 23. Tsuda T, Horio F, et al. 1999. FEBS Lett. 449(2-3):179-82. 24. Youdim KA, Shukitt-Hale B, et al. 2000. Biochim Biophys Acta-Gen Subj. 1523(1):117-22. 25. Lapidot T, Harel S, et al. 1998. J Agric Food Chem. 46(10):4297-302. 26. Fossen T, Cabrita L, et al. 1998. Food Chem. 63(4) :435-40. 27. Paganga G, Rice-Evans CA. 1997. FEBS Lett. 401(1):78-82. 28. Stothers L. 2002. Can J Urol. 9(3):1558-62. 29. Hejzlar L, Poduska J. 1999. Urology Clinic of PPCHC-SANUS in Hradec Kralove and Urology Clinic of UNV in Prague. 30. Wheeler R. 1998. Pilot Study. 31. Beerepoot MA, Stobberingh EE, et al. 2006. Ned Tijdschr Geneeskd. 150(10):574-5. 32. McMurdo ME, Argo I, et al. 2009. J Antimicrob Chemother. 63(2):389-95. 33. McMurdo ME, Bissett LY, et al. 2005. Age Ageing. 34(3):256-61. 34. Lavigne JP, Bourg G, et al. 2008. Clin Microbiol Infect. 14(4):350-5. 35. Di Martino P, Agniel R, et al. 2006. World J Urol. 24(1):21-7. 36. Avorn J, Monane , et al. 1994. JAMA. 271(10):751-4.